Keevituskäpp vanust ja sugu ei küsi

“Vanasti oli keevitamine must, raske ja räpane töö ning paljud inimesed usuvad seda ka tänapäeval,” ütleb Hansavest Koolituskeskuse koolitaja Egon Marder. “Tegelikult on kaasajal kasutuses ventileeritavad keevitusmaskid, kasutatakse abivahendeid ja seadmed on muutunud palju lihtsamini käsitletavaks ja täpsemaks.” Üldlevinud soostereotüüpide kohta arvab ta, et keevitamine sobib nii meestele kui naistele ja igas vanuses. Kel vähegi huvi on, see saab kindlasti hakkama.

Hansavesti Koolituskeskuses läbis 2021. aastal edukalt keevituskursuse Kirke Tomson, kes julgelt avastab võimalusi enda arendamisel, kutsevalikul ja töökoha leidmisel. 

Õpingud Hansavesti Koolituskeskuses

Hansavestist kuulis Kirke oma vennalt, kes teadis selle koolituskeskuse häid õppimistingimusi. „Kursuse esimesel päeval olin optimistlikult tööriietes, aga alguses tutvustati hoopis teooriat. Pärast harjutasime ülesandeid ka praktiliselt – ja tööriideid oligi vaja,“ meenutab Kirke, et tüütut koolipingi tunnet ei tekkinudki. 

Kursusel õppis Kirke 2 kuud, koolipäevad olid 3 korda nädalas. Alustati elektroodkeevitusest, mille oskus tundub neiule töö leidmisel kõige vajalikum, sest väikest aparaati saab kaasas kanda – kui näiteks traktor vajab remonti, saab viia seadme kohale ja teha vajalikud keevitused. Prooviti ka TIG-keevitamist, mida kasutatakse õhema materjali keevitamiseks ja nendel toodetel, kus on oluline korrektne välimus (mööbel, raamistikud). Samuti õpiti poolautomaatkeevitust, mida kasutatakse väga erinevate toodete tootmisel – sellegi oskusega keevitajad on tööturul nõutud. 

„Rauast saab teha kõike! Näiteks aiavärav – natuke mõtled, milline see olla võiks, lõikad torujupid valmis ja keevitad kokku. Kodumajapidamises saab ise parandada metalli pragusid, kui raua sees hakkab midagi mõranema,“ selgitab Kirke. „Spetsialist ma veel kindlasti ei ole, oskusi tuleb lihvida ja õppida juurde keevituspositsioone, aga juba saan hakkama sellega, mida on vaja teha.“ 

                 Kirke koos keevituskoolitaja Egon Marderiga

„Hirme ei meenu, kursusele läksin suhtumisega, et tulen ja proovin – saab, mis saab. Keevitades tekib mul sõnulseletamatu vaba tunne!“ Kirke räägib rõõmuga, et keevitamine on tema elus esimene tegevus, kus tähelepanu üldse ei haju ja mõte on kohal, pakkudes vaimsele poolele rahuldust. Neiu on varasemalt kogenud ärevushäiret, mida ei osatud tuvastada. „Keevitades ma ei muretse tuleviku või elujuhtumite pärast ega arutle, mida kodus söögiks valmistada – ma lihtsalt keevitan.“ 

Hansavesti Koolituskeskuse asutanud Janek Sirg on öelnud lihtsa tõe: „Kui keevitatakse kehvasti, siis need laevad ei sõida kaugele ja need hooned ei seisa püsti.“ Ettevõtetes kontrollitakse metalltoodete keevituskvaliteeti nii visuaalselt kui röntgeniga, et õigel ajal avastada vigu ja mõrasid. Vastutusrikkamate keevitustööde tegemiseks leitakse objektidele parimad keevitajad ja luuakse vastavad töötingimused, et saada kvaliteetset tulemust. Keevitajal on päeva lõpus käega katsutav töö tulemus näha ja töömured koju kaasa eriti ei tule. 

Keevitusmasinatel töötamine ei vaja suurt jõudu, vaid pigem täpsust ning sobib seetõttu hästi kõikidele. Algul Kirke veidi pelgas inimeste arvamusi naisterahvast keevitaja suhtes, aga on saanud hulgaliselt positiivset tagasisidet. „Pere on minu üle uhke ja tunnustust jagavad sõbradki, kes eeldades minult kõrgkooliteed, olid üllatunud mu eriala valikust. Üksainus kord on juhtunud, kui minu keevitusõpingutest kuuldes keegi härrasmees küsis, kas ma ei tunne, et olen sündinud vales kehas. Ma vastasin: ei.“ 

Viiulipoognast keevituskäpani

Kirke õppis põhikooli kõrval muusikakoolis 7 aastat viiulimängu ja esines kuulsatel folgifestivalidel Viljandis, kuid edasiõppimiseks tundus pärimusmuusika aluspõhi väike ja musitseerimine jäi tahaplaanile. „Siiski, hiljuti pilli mängides oli viiulitunnetus täiesti alles,“ meenutab neiu naeratades. 

Gümnaasiumi lõpetas Kirke hõbemedaliga ja huvitus Tallinna Ülikoolis Aasia uuringute õppesuunal Hiina keelest ja kultuurist. Kõrge lävendi ületanud neiul tekkis aga peagi tõdemus: „Ei ole mõtet siin aega kulutada, see ei ole päris minu eriala.“ Ta leidis tööd kalastustarvete tehases ja kaalus algul koolitaja eriala, kuid õpingud jätkusid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, kuhu sisseastumine oli samuti suur saavutus. Ämmaemanda elukutse tundus algul sobiv, kuid ühel hetkel tekkis aus mõistmine, et praegusel ajal meditsiiniga tegelema asumiseks ei ole ta vaimselt valmis. 

Keevitaja maaelu

Kirke on üles kasvanud maakohas, tema isa tegeleb metsatranspordiga ja varem peakoka ametit pidanud ema töötab tehases, kus valmistatakse trafosid. Neiu vanem õde tegeleb bioloogiaõpingutega ja vend töötab keevitajana. „Olen venna oskuste üle tundnud uhkust, see ilmselt mõjutas ka minu õppimisvalikuid,“ räägib Kirke tänutundega. 

Rahuliku inimesena meeldib Kirkele pigem algul kõrvalt vaadata ja siis liituda. Kooliajal kaasati teda ikka midagi korraldama või kaasa lööma ja pärast koolitundide lõppu alevi söögikohas bussi oodates tegi tüdruk koduseid ülesandeid või vaatles ümbrust. Koduõu, mets ja jõgi mõjutasid tüdruku kujutlusvõimet, omaette olekuga harjunud neiut ei kummita kärsitus ja ta ei lähe ootamisest närvi. „Keevitustöös ongi vaja kannatlikkust,“ teab Kirke ja tõdeb, et töötamiseks vajalikke omadusi on temas arendanud ka viiulimäng ja võitluskunsti trennid (taekwondo, Tai poks). Kirket haarab ka mootorrattaga sõitmise hobi.

Kõrgkooli ajal proovitud linnaelu ei tundunud sobiv, Kirkele meeldiks oma elu sisse seada väiksemas maakohas, kus lapsed mängivad oma õues, koertel-kassidel on ruumi ja kasvatatakse ise endale toitu, nähes oma töö vilja. „Minu tuleviku perel võiks olla kena maamaja, kus kasvamas samuti kolm last,“ unistab neiu. 

Maal on keevitaja pärusmaaks parandustööd ja sepikoja tööd. Kui näiteks ehtekunstnik valmistab kauneid kõrvarõngaid, siis keevitaja suudab meisterdada värava või muu tarbeasja, mis rõõmustab silma. Keevitusoskus on oluline oma majapidamises ja kogukonnas saab abistada teisi inimesi, olles ise ettevõtja. Eesti maapiirkondade elanikud käivad tööl ka linnades. Kirke kodupaik Vändra asub logistiliselt soodsas kohas, kust Pärnusse, Viljandisse ning Paidesse on sama pikk tee ja Raplasse pääseb ka kiiresti. Kõige rohkem on neiu seotud Pärnuga, kus käis nii autokoolis kui Hansavesti keevituskursusel. 

Tööväljavaated

Mõni aeg tagasi 20. eluaasta künnise ületanud neiu on töövõimaluste leidmises kindel, sest arenevas tööstuses pakuvad keevitajatele tööd eri valdkondade ettevõtted ja asukohti on valida. Eestis leidub tööd Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Ida-Virumaal ja ka väiksemates kohtades. Neiu teada vajatakse keevitaja oskusi mitmetel ametikohtadel: keevitusroboti operaator, koostaja/keevitaja ja keevituskoordinaator, kes kontrollib visuaalselt keevitusõmblusi. Keevitusoskusest võib olla kasu lukksepal, mehaanikul, autoremondilukksepal, ehitusmonteerijal ja ka inseneril, kes koostab keevitusjooniseid. Kutseõpetajaks arenemine on samuti võimalik. 

Töökuulutustes on Kirke tähele pannud, et keevitaja nädalavahetused on vabad, tööaeg on valdavalt 8–17 või 6–15. Õhtusesse vahetusse ei ole tööpakkumisi leidunud, mõnel pool kasutatakse 4 pika päevaga töönädalat. „Keevitaja töötasu sõltub ettevõtte piirkonnast, tegevusalast ja loomulikult sellest, kui hea keevitaja sa oled. Eestis on keevitajana võimalik teenida riigi keskmist palka,“ näeb noor keevitaja võimalusi valida endale meelepärane elustandard. 

Hansavestis õpitud keevitusoskuste lihvimiseks leidis Kirke töö Põhja-Rootsi kaevanduses, kus kaevandatakse rauamaaki. „Ma hakkan Kirunas tööle keevitajana, kus töö on vaheldusrikas – kaevandusliinide parandamine, metallpiirete, sildade ja rakiste valmistamine ning lahenduste väljamõtlemine nii töökodades kui kaevanduses kohapeal.” Pärast 6-kuulist töötamist Rootsis mõtleb neiu otsida töö keevituse alal Eestis. 

Gümnaasiumi õppereisidel Leedus, Norras ja Islandil viibinud Kirke peab välismaa kogemust oluliseks igal positsioonil. Enesearengu praktilisele teele suundunud piiga on rahul, et ta algselt valitud erialadele ei jäänud. Vabadus õppida seda, mida soovid ja pead vajalikuks, on Kirke arvates inimese vaimse tervise seisukohalt sobivaim. 

Mitmekülgsus, ametialased võimalused ja oskuste taset tõstes karjääriredelil liikumine teevad keevitaja töö ligitõmbavaks. „See tundub lausa missioon – kui saan ühe sertifikaadi tehtud, siis mõne aja pärast võiks proovida järgmist. Alt üles keevitus ja torukeevitus on need, mille tahaksin kindlasti ära teha,“ räägib Kirke, kuidas sertifikaatide omandamisel on põnev see, et algul tundub keeruline ja peab veel palju õppima, aga siis on see tehtud ja omandatud uus oskus.

Kui tunned rohkem huvi meie koolituste vastu või soovid ennast juba täna kirja panna, siis võta ühendust meiega!