Nagu värsked uuringud kinnitavad, vajavad Eesti eksportivad ettevõtted hädasti tööjõudu, mida Eestis ei leidu. Kuna taas on sel teemal ka kired veidi lõkkele löönud, selgitan enam kui kümneaastase välistööjõu valdkonnas tegutsemise pinnalt, mis on tegelikult asja igav, aga oluline tuum.
Kõik suured emotsioonid ja põnevad väljamõeldised poliitilistest salaplaanidest või suurärimeeste lobitööst võib rahulikult ära unustada. Asja iva on palju lihtsam, aga samas ka valusam omaks võtta. Tavalised Eesti ettevõtted vajavad olulisi töid tegema inimesi mujalt – sest eestlased ise ei soovi neid töid enam teha.

Kui oleks valida, eelistaks iga tööandja eestlast. Teisest kultuurist pärit töötajate võõrkeeles juhtimine on tülikas, eestlastega oleks palju parem asju ajada. Aga paljudesse ametitesse eestlasi lihtsalt enam ei leidu. Oleme muutunud mugavaks ja just see hoiab meie eksporti ja jõukuse kasvu tagasi. Kui tahame oma elatustaset edasi näiteks soomlastele lähemale tõsta, aga ise mugavalt elada ja töötada, peame leidma paljudeks töödeks abikäsi mujalt.
Õnneks oleme siiski juba piisavalt rikkad, et meie palgatase on maailmas paljudele heade oskustega inimestele ahvatlev. Toon paar näidet, et selgitada, milliseid tõsiseid kitsaskohti aitavad tublid võõrtöölised juba ammu Eestis lahendada.

Kes toob Eestisse raha, sellal kui sina magad?

Palju räägitakse, et Eesti tööstus peab muutuma sama efektiivseks kui Skandinaavias. Ning et tähtis on robotiseerimine ja investeerimine tipptehnoloogiasse. See ongi täiesti õige. Aga skandinaavialiku efektiivsuse tähtis osa on muuhulgas see, et seesama tipptehnolooga töötab ööpäev läbi, pöörates investeeringu tehnoloogiasse võimalikult tootlikult ekspordiks ja maksutuluks.
See aga tähendab, et meie sadadel edukatel ekspordiettevõtetel on kokku vaja tuhandeid töötajaid, kes on valmis juhtima keerukaid seadmeid mitte vaid kella 9.00–17.00 vahemikus, aga teinekord ka 17.00–1.00 või 1.00–9.00. Kust neid töötajaid leida? Eesti tööturult otsides jääb üle 90% puudu.

Pole üksi ükski maakond – aga kes sinna päriselt tööle läheb?

Me peame tähtsaks regionaalarengut. Riik peabki astuma samme, et raha liiguks ja elu oleks elamist väärt ka suurtest linnadest kaugemal. Kuid raha ei too valda juurde see, kui üks naaber müüb teisele käsitööd või teine ööbib esimese turismitalus.
Eesti vallad teeb rikkaks seal tegutsev tööstus, mis on tehnoloogiliselt maailma tipptasemel ja toodab ekspordiks. Väärindada saab valla enda puitu, turvast või maavarasid, aga töökate inimeste ja tänapäevaste seadmetega miks mitte toota ka masinaid, elektroonikat või muud.
Iga tänapäevane tööstusettevõte on omakorda kliendiks kohapeal pakutavatele äriteenustele. Vähegi suurema tootmisega käivad kaasas kohapealsed kontoritöökohad. Kõigi nende ettevõtete töötajad on omakorda kohaliku kaubanduse, kinnisvara ja meelelahutuse tarbijad.
Seega edukas eksportiv tänapäevane tehas on iga Eesti valla jõukuse tugisammas. Aga kust leiab oma kodukoha patrioot või ka kaugemalt pärit tööstusettevõtja tööjõudu, et maailmatasemel tehast töös hoida? Vaja on nii tehnilisi oskusi kui ka distsipliini ja sedasama paindlikkust. Nende kõigiga on väljaspool suuremaid linnu paraku veel kehvemini.
Oluline on mõista, et ainult koos tublide töötegijatega kaugemalt on päriselt võimalik Eesti valdade palku ja elutingimusi Tallinnale ja Tartule lähemale tõsta.

Unustage ära „pumbad“ ja „getod“ – vaja on paremat ajutiste võõrtööliste regulatsiooni

Otse öeldes: kõige dramaatilisemalt on seni välistööjõu teemadel sõna võtnud inimesed, kes valdkonnast sisuliselt mitte midagi ei tea. Välistööjõud ei moodusta Eestis mingeid „getosid“ ja keegi ei „pumpa“ võõrtöölisi Eestisse. Loogika, kuidas Eestisse tööle tullakse, on hoopiski paljudele eestlastele päris tuttav, sest on sarnane sellele, kuidas veel üsna hiljuti Eestist massiliselt Soomes tööl käidi.
Protsess käib nii, et meile tuleb tööle inimene riigist, kus on hea tehnilise hariduse tase, aga palgad seni veel Eestist märksa madalamad. Sellisteks riikides on näiteks Ukraina, Usbekistan, India või Tuneesia.
Siia tullakse intensiivselt töötama, et enamik raha koju perele saata. Sellist elu inimene kaua elada ei jaksa. Aga mõte ongi selles, et paar aastat tiheda ja kodumaa mõistes ülisuure palgaga tööd tehes teenitakse piisavalt, et tõsta pere kodus vaesusest välja, pigem keskklassi. Välismaa töökogemus lubab seejärel küsida paremat palka ka kodumaal.
Suur kära sisserändekvoodi ümber on võõrtööjõu valdkonda tundvatele inimestele täiesti arusaamatu. Eesti tööstusettevõtjatel pole vaja, et spetsialistid Eestisse elama tuleksid. Isegi vastupidi – kui tullakse kogu perega, väheneb oluliselt töötaja paindlikkus nii tööaja kui -koha suhtes.
On palju parem, kui tuleb tubli inimene kaugelt, töötab paar aastat täie pühendumusega, naaseb koju, ja vajadusel täidab tema koha uus töötaja. Muuhulgas saab Eesti niimoodi parimas tööeas ja -vormis inimeste töö viljad, ekspordi ja maksutulu. Seda sisuliselt ilma sotsiaalkuludeta. Samas võidab ka Eestisse projektikorras raha teenima tulnud tubli välismaalane ja tema kasvanud tarbimisvõime kaudu ka tema kodumaa.

Välistööjõu reegleid tuleks muuta küll, aga sisserändekvoodist on palju tähtsamad just sellise rangelt ajutise siin töötamise reeglid – juriidilises keeles on tegu lühiajalise Eestis töötamise registreerimisega (LTR). Siin tuleks teha kaks muudatust. Esiteks, ühe aasta asemel peaks saama Eestis järjepanu tööl olla kaks aastat – muidu lähevad Eesti kõrgtehnoloogilises tootmises alles töö selgeks saanud inimesed kohe jälle ära.
Teiseks, makstava palga kohustuslik tase peaks olema valdkonna, mitte kogu Eesti tööturu keskmine. Täna veel ei jaksa Eesti ettevõtjad mitmeski tööstusharus maksta nii kõrget palka, kui üleüldist keskmist kõrgele sikutavas IT-s või ka riigiametites. Ka näiteks puidutööstus või toiduainetööstus peavad saama eksporti laiendada ja samm-sammult palku tõsta, ennekõike Eesti inimestel endil. Aga selleks on vaja töökäsi juurde juba praegu, kui palgad on veel veidi madalamad.
Kokkuvõtteks rõhutan veelkord, et avalikel sõnasõdadel välistööjõu teemal on päris Eesti eluga väga vähe pistmist. Enne põhjapanevate hinnangute andmist tasub rääkida tublide Eesti ettevõtjatega, kes välistöötajate abil juba palju aastaid üle Eesti kohalikku elujärge parandavad.
Eestlased on tark rahvas ja meil pole selliseid rändemuresid nagu mõnes läänepoolsemas riigis. On vastutustundetu inimesi eksitada ja asjatult hirmutada. Hoiame Eestisse elama asumise range ja tugeva kontrolli all, teeme ajutise töötamise reeglid päris elu vajadustele vastavaks ja võidame kõik.