Eesti tööstusettevõtted seisavad olukorras, kus tellimusi ja vajadust tootmise järele jagub, kuid üha keerulisem on leida inimesi, kes töö ära teeksid. OÜ Hansavest tegevjuhi Denis Tolkunovi sõnul ei ole probleem enam ainult spetsialistide puuduses, vaid aina raskem on leida ka lihtsama töö tegijaid. Samal ajal vananeb Eesti elanikkond, iive on negatiivne ning välistööjõu kaasamine muutub konkurentsivõime seisukohalt vältimatuks.
«Kui ettevõtted tahavad kasvada, eksportida ja investeeringuid Eestisse tuua, siis on meil vaja inimesi, kes selle töö reaalselt ära teevad,» ütleb Tolkunov. «Tänapäeval on Eestis olukord, kus töökäte arv väheneb igal aastal, aga vajadus lihttöö ja tootmistöö järele ei ole kuhugi kadunud. Huvi meie juures lühiajaliselt töötamiseks on suur, kuid paraku seadused on muutunud liiga piiravaks. Hea eeskuju on Poola, kus välistööjõu kaasamine on aidanud tööstusel kiiresti areneda ja investeeringuid ligi tõmmata. Seejuures on Poolas samasugune poliitika tööjõu osas nagu meil, ning nende tööstused ei palka samuti immigrante, vaid tööd teevad lühiajalise viisaga riiki saabunud oma ala spetsialistid kolmandatest riikidest.»
Ta toob välja fakti, et tänapäeval on Eestis inimesi vähem kui aastal 1995, kuid tööhõivemäär on tegelikult kõrgem. 1990. aastate lõpus kukkus hõive järsult pärast nõukogude majanduse lagunemist, kuid eelmise kümnendi keskel hakkas töölkäijate arv taas kerkima. Praegu töötab 1,36 miljoni inimese hulgast hinnanguliselt umbes 700 000.
Hansavesti kogemus näitab, et ligikaudu 80 protsenti Eesti tööstuse tööjõuvajadusest moodustavad endiselt lihttöölised ja tootmistöötajad ning umbes 20 protsenti spetsialistid. Samas soovivad Eesti inimesed üha enam teha kõrgema lisandväärtusega ja targemat tööd. «See ei ole etteheide, vaid vastupidi, tunnustus meie arengule,» nendib Tolkunov. «Aga endiselt on meil vaja ka oskustöötajaid, nagu lukksepad, liinitöötajad ja monteerijad.»
Hansavest puutub tööjõupuudusega kokku iga päev. Ettevõte värbab töötajaid kolmandatest riikidest peamiselt tööstus- ja tootmisettevõtetele ning näeb turu muutusi sageli varem kui paljud tööandjad ise. «Praegu on Eestis sadu vabu töökohti, kuid probleem on selles, et tööandjad vajavad pikaajalist kindlust. Kui tööjõudu ei ole, ei saa ettevõte võtta vastu suuremaid tellimusi ega kasvada,» selgitab Tolkunov.
Välistööjõu kaasamine on rangelt reguleeritud
Tema sõnul ei ole välistööjõu kaasamine Eestis sugugi kontrollimatu protsess, nagu vahel meedias õhku visatakse. Hansavest teeb koostööd politsei- ja piirivalveameti ning kolmandate riikide migratsiooniametitega ja töötajad saabuvad siia peamiselt LTRi ehk lühiajalise töötamise loa alusel üheks aastaks. «Me ei tee elamislubasid ja inimesed ei tule siia jäädavalt elama. Nad tulevad tööle, teenivad raha ja lähevad seejärel tagasi koju pere juurde,» rõhutab Tolkunov. «See on väga rangelt reguleeritud süsteem. Isegi kui keegi tahaks jääda siia pikemalt, peaks ta õppima ära eesti keele ja läbima hoopis teistsuguse protsessi. Reaalsus on see, et enamik seda ei tee. Meie keel on keeruline ning inimesed soovivad pärast tööperioodi koju tagasi minna.»
Tööjõupuudus võib aga eriti teravaks muutuda siis, kui Ukraina sõda lõpeb. Praegu töötab Eestis kümneid tuhandeid ukrainlasi ning Tolkunovi hinnangul võib suur osa neist soovida kodumaale tagasi pöörduda. «Meie ukrainlastest töötajad ütlevad ausalt, et kui sõda lõpeb, lähevad nad tagasi Ukrainasse. See tähendab, et Eesti tööturg võib kaotada väga lühikese aja jooksul tuhandeid töötajaid.»
Konkurentsivõime kannatab, kui tööjõukulu kasvab liiga kiiresti
Hansavesti hinnangul süvendab probleemi ka tööjõukulu kiire kasv. 1. aprillist 2026 muutus Eesti välismaalaste seadus, mille paragrahvi 107 lõige 1 ütleb, et tööandja on kohustatud maksma välismaalasele, kelle lühiajaline Eestis töötamine on registreeritud, tasu, mille suurus on vähemalt võrdne satistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutokuupalgaga. See tähendab, et näiteks metalli-, puidu-, plasti-, elektroonika-, toiduainete- ja tekstiilitööstuses peab kolmandatest riikidest pärit töötajale maksma umbes 2100 euro suurust brutotöötasu. Tolkunovi sõnul on see liiga suur summa. Kõrgemad palgad on hetkel pigem masinaehituses ja kõrgema lisandväärtusega metallitööstuses. Tekstiili-, elektroonika-, toiduaine- ja rõivatööstus kuuluvad aga endiselt Eesti tööstussektorite madalaima palgatasemega valdkondade hulka.
«Ehk siis keevitajaspetsialistide puhul võib see palk olla täiesti realistlik, aga kui räägime näiteks tekstiili-, plasti-, toiduaine- või elektroonikatööstuse liinitöötajast, siis ei ole see enam turupõhine,» selgitab ta. «Lisaks tulevad maksu-, majutus-, transpordi- ja muud kulud. Selle tulemusena on Eesti sattunud olukorda, kus naaberriigid saavad tuua sisse vajalikke töötajaid paindlikumate tingimustega ja meie ettevõte ei suuda enam konkureerida Läti, Leedu, Poola või Soomega.»
Kui sama töö tehakse ära Rumeenias, Bulgaarias või Poolas oluliselt madalama kuluga, siis liiguvadki tellimused sinna. Tolkunovi sõnul on Hansavesti ja teiste ettevõtjate soov, et see töö tehtaks Eestis ja maksud jääksid siia.
Hansavest näeb oma igapäevatöös ka seda, et automatiseerimine ei lahenda kõiki probleeme. «Robotid aitavad efektiivsust tõsta, aga robotid ei tööta iseseisvalt. Neid peab keegi seadistama, hooldama ja juhtima,» ütleb Tolkunov. «Eesti ei ole nagu suured riigid. Meil ei ole massiivseid masstootmise tehaseid, vaid palju väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kes toodavad erilahendusi.»
Ettevõte kasutab ka ise värbamises tehnoloogiat, et kiiresti suure hulga kandidaatide seast sobivaimad inimesed leida. Tänavuses ühes keevitajate värbamiskampaanias laekus Hansavestile nädalaga üle 1300 kandideerimise. Esimese sõelumise tegi tehisintellektil põhinev värbamisplatvorm Jutt.ai, mis suhtles kandidaatidega mitmes keeles ja hindas vastuseid punktisüsteemi alusel. Tehisintellekt aitas kiiresti leida need kandidaadid, kellega tasub edasi liikuda, ent lõpliku otsuse teeb siiski Tolkunovi sõnul alati inimene.
Ta nendib, et Eestis tuleks tööjõuprobleemi käsitleda majanduse konkurentsivõime küsimusena, mitte ainult sisserände teemana. «Investorid vaatavad oma võimalustele väga lihtsalt – kas siin on inimesi, kes töö ära teevad? Kui tööjõudu ei ole või tööjõukulu muutub liiga suureks, siis investeeringuid lihtsalt ei tule. Selle tulemusena jäävad saamata nii töökohad kui ka maksutulu. Küsimus ei ole enam selles, kas Eesti vajab välistööjõudu. Küsimus on selles, kas me tahame, et tootmine ja tööstus jääksid Eestisse või liiguksid mujale.»
